Süvaoperatsiooni teooria

Süvaoperatsiooniteooria, ka süvalahingud (vene keeles Теория глубокой операции), on Punaarmees 1930. aastal loodud sõjandusteooria vaenlase vägede ründamisest palju sügavamale rindejoonest. Teooria seisneb asjaolus, et kasutades uusi relvi ja üksusi on võimalik saavutada märkimisväärne strateegiline edu, rünnates tähtsaid punkte mitte ainult rindejoonel, vaid ka selle taga.

Eelkõige on siin mõeldud seda, et saboteeritakse või vallutatakse käsuliine, logistikat, haavatakse vaenlast õrnematest kohtadest kui rindejoon. Eesmärgi saavutamiseks püütakse soomusvägede abil murda rinne mitmeks osaks ja suruda need eraldi maha. Teooria on loodud mõjukate sõjaväelaste ühistööna, kellest tuntumad on Vladimir Triandafillov, Mihhail Frunze ja Mihhail Tuhhatševski. Uue lähenemise väljatöötamise põhjustajaks oli ka ebaedu relvakonfliktides nagu Vene-Jaapani sõda, Esimene maailmasõda ja Poola-Nõukogude sõda^[1]. Süvalahingud on ka uudsed, kuna tekitasid senise strateegia-taktika teljele kolmanda, vahepealse teguri "operatsioonid".

1931. aastal esitati NSV Liidu relvajõudude kindralstaabile ettekanne "Armee rekonstrueerimisega seotud taktikalised ja operatiivkunsti peamised küsimused" (vene keeles «Основные вопросы тактики и оперативного искусства в связи с реконструкцией армии»", milles teesidena olid esitatud süvalahingute iseloom ja olemus. 20. aprillil ja 20. mail 1932 kuulati Vabariigi Revolutsiooninõukogus ettekannet "Punaarmee taktika ja operatiivkunst uuel etapil" (vene keeles «Тактика и оперативное искусство РККА на новом этапе»). Selle ettekande alusel töötati välja ajutised juhtnöörid süvasõja pidamiseks, mis kinnitati Sõja- ja Mereasjade Rahvakomissaride Nõukogu poolt ning edastati vägedele veebruaris 1933.

Tekkelugu

Süvaoperatsiooniteooria tekkimise ajaks peetakse 1920. aastate lõppu. Eeldused selle tekkeks andis Vene kodusõja järgne Punaarmee ümberrelvastumine. Staabiülema asetäitja Vladimir Triandafillovi ja tankivägede peainspektori Kalinovski kirjutatud "Armee pealtungi teooria moodsas sõjas" («Теория наступления современных армий в современной войне») tõi esile soomusvägede erakordse potentsiaali pealetungioperatsioonides. Asja sisu oli lahingu käigus kahe peaülesande saavutamine:

vastase poolekslöömine, läbides kogu tema taktikalise sügavuse;
tekkinud tühimiku viivitamatu ärakasutamine mehhaniseeritud vägede abil ning pealetung vastase kogu operatiivkaitsele kuni tema lüüasaamiseni.

Nagu näha, on siin aluseks mehhaniseeritud ja soomusvägede teke. See vahetas välja senise jätkuva sõjategevuse doktriini, mis seisnes vastase pidevas tegevuses hoidmises kogu rindejoone piires kuni tolle väljasurumiseni piirkonnast.

Märtsis 1933 töötati välja tankivägede, tema väeosade ja allorganisatsioonide struktuur. Punaarmeesse ilmusid mehhaniseeritud korpused, mis koosnesid mehhaniseeritud brigaadidest, samuti peastaabi reservi tankibrigaadid, mehhaniseeritud polgud ratsakorpuste sees ja tankipataljonid laskurdiviisides.

See kõik omakorda muutis Punaarmee lahingukorda. Nii näiteks hakkas uus diviisi sõjakorras paiknemine olema kuni 10 km sügav ja rinde laius 6–12 km.

Süvaoperatsiooniteooria lülitati 1936. aastal kehtivasse eeskirja (vene keeles Полевой устав) ning ka selle 1939. aasta projekti.

Strateegia

Tulenevalt "sügava pealetungi" kontseptsioonist läks löögijõud mehhaniseeritud korpustele. See sisaldas samaaegseid või vahetult järgnevaid lööke tankide, lennuväe, suurtükkide, dessantide jms abil. Eesmärgiks oli murda kaugele läbi, kahjustada vaenlase struktuuri terviklikkust, lüüa see tükkideks ning halvata logistika, käsuliinid, moraal.

Löögigrupi jõud pidid ründama mitmes ešelonis: esimene ešelon on pommituslennukid, teine rasked tankid. Kolmanda ešelonina tulevad keskmised ja kerged tankid. Neljanda ešelonina ründab motoriseeritud jalavägi mootorrataste jms toel. Viies ešelon on suurekaliibrilised suurtükid koos toeks olevate tankidega. Õhudessant on eriešelon.

Kasutamine sõjas

Süvaoperatsiooniteooria elemente kasutas Georgi Žukov Halhõn goli lahingus ning need tõid kaasa Jaapani vägede kaotuse.^[2].

Suure Isamaasõja ajal kasutati seda taktikat Nõukogude vägede pealetungil. Edukateks näideteks võib pidada Visla-Oderi operatsiooni ja Nõukogude-Jaapani sõda.

Viited

↑ Harrison, Richard W. The Russian Way of War: Operational Art 1904–1940. Lawrence, Kan.: University Press of Kansas, 2001. ISBN 0-7006-1074-X
↑ Влияние теории глубокой операции и глубокого боя на разработку основ организации связи накануне Великой Отечественной войны 1941—1945 гг. В.Н. Шептура. Военно-исторический журнал, № 7, 2006. С. 29.

Välislingid

[Harrison_2001,_lk._4-1] Harrison, Richard W. The Russian Way of War: Operational Art 1904–1940. Lawrence, Kan.: University Press of Kansas, 2001. ISBN 0-7006-1074-X

[2] Влияние теории глубокой операции и глубокого боя на разработку основ организации связи накануне Великой Отечественной войны 1941—1945 гг. В.Н. Шептура. Военно-исторический журнал, № 7, 2006. С. 29.

[1]

[2]